Teed

Mõned mu teekonnad

2004 – Itaalia (Toscana, Umbria)

Iga kant on imeline

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2005

San Remo, Genova, Piacenza, Parma, Bologna, Empoli, Carrara, Lucca, Siena, Panzano in Chianti, Monteriggioni, San Gimignano, Anchiano, Vinci, Firenze, Assisi, Arezzo, Pisa, Cinque Terre, Portofino…Need nimed pole mõeldud abiks ristsõnade lahendajatele, vaid tutvustavad möödunud suve rännakut Itaalias, millest siinkohal kirjas mõned muljenopped.

it1Juustu- ja singiparadiisis
Ühel varahommikul käisime Parma lähistel Santo Stefano kooperatiivi juustutööstuses, mis on saanud 2002. a kuldauhinna seal valmistatud juustu kvaliteedi eest. Nägime, kuidas tehakse Parmigiano Reggianot, kõrgemat sorti parmesani juustu. Saime selga kitlid, pähe mütsid, jalga sinised kilesussid ja suundusime vaatama sajandite jooksul kinnistunud tootmisprotsessi. Osaliselt kooritud piim lisatakse käärimise kiirendamiseks vadakule ning piima kalgendamiseks kasutatakse laapi. Seejärel juust soolatakse ja vormitakse.

Ekskursiooni lõpus seisime hiiglaslikus laoruumis, kus riiulitel laagerdasid ligi 25 000 juustukera. Milline lõhn! Nii laagerdavad need kaks-kolm aastat. Kolmeaastast peetakse parimaks, ka hinnalt on see kallim. Degusteerida saime mõlemat.

Juustutööstuse poes tabas pea kõiki ostuhullus. Lisaks kilosele kinkekarbile anti kaasa  juustulõikamisnuga. Parmesani juustu olevat hea süüa koos pirnidega, mis toovad juustu maitse eriliselt esile. Veiniga muidugi ka.

Kuni teised poes olid, istusin tööstushoone juures korvtoolis, vist omaniku eluruumide ees. Tulid kaks tüdrukukest taksikoeraga, kaasas palju puust mänguloomi ja hakkasid mängima. Taks istus rahulikult mu jala peale, nagu oleksin ma tema perenaine – see väike idüll tekitas tunde, et seal elatakse rõõmsalt ja rahulikult.

it2Pärast Parma linnaekskursiooni üllatasid Germalo Reiside giidid meid sel päeval teisegi gurmaaniunistusega: pärastlõunal leidsime end singitööstuses – enam kui 39 000 singi keskel. Kohalik tootmisjuht Lorenzo tutvustas põhjalikult, kuidas tehakse parimat sinki Emilio-Romagna piirkonnas. Seda saab parmesani juustu valmistamisel üle jääva vadakuga nuumatud sigadest. Sink laagerdab kuni kümme kuud. Hiigellaos on huvitav see, et nii mõnigi sink on juba suvel n-ö välja valitud ja ära ostetud, kuid seda  hoitakse enne äraviimist veel laagerdamas, enne kui see ostja jõululauale jõuab. Igal singil on kvaliteedimärgiks vana parma hertsogiriigi viietipuline kroon.

Armunud marmorisse
Teel Carrarasse kataks ees olevaid mägesid nagu lumi – tegelikult on see valge marmor. Just niisugune, millest Michelangelo lugu pidas ja oma “Taaveti” tegi. Reisijuhi andmetel on Carrara rahvusvaheliselt tuntud tänu marmorikarjääridele, mille peaaegu veatut valget kivi on hinnanud skulptorid läbi aegade. Praegu on kaevandusi 300 ringis.

it4Meie sihtpunktiks saab Walter Danesi marmorimuuseum, mille värava kohal lehvivad paljude riikide, ka Eesti, lipukesed. Kõikjal on valget kivitolmu ja marmoritükke. Natuke kõrgemal on näha mägedes töötavad masinad. Mingil imekombel suudavad need järskudel mäekülgedel igasuguste manöövritega hakkama saada. Walter Danes on eramuuseumi omanik, elavaloomuline vanamees, kes räägib meile kaks tundi marmoritootjate ja-töötlejate elust. Tema jutt on väga emotsionaalne ja näitlejameisterlikkus suur. Kõiki oma muuseumi eksponaate, töövahendeid ja raidkujusid tunneb ta põhjalikult ja igaühe kohta neist on tal oma lood ja lauludki.  Ta kutsub paariliseks ühe noormehe meie grupist ja näitab temaga koos, kuidas lihtsa laulukese rütmis on võimalik suurt marmorikamakat liigutada. Vanasti niimoodi, lauluga, töötatigi.

Danesi on marmorimeeste suguvõsast ja sellele kivile pühendanud kogu oma elu – algul mägedes ja mõnevõrra ka kiviraidurina töötades, hiljem muuseumi- ja müügikohapidajana. On näha, et ta armastab kõike marmoriga seostuvat siiralt ja südamlikult. Küllap just temasuguste meeste kohta käib Irving Stone`i “Michelangelos” kirjutatu: “Toskaanalane kohtleb kivi samasuguse hellusega, nagu armastaja hoiab oma kallimat.”

Sõna “carrara” tähendavat härjaveokit, millega vanasti marmorit veeti ja mis samuti muuseumis näha. Nüüd on see sõna andnud nime nii mäejalamil asuvale linnale kui ka kogu marmoritootmise piirkonnale.

Hobuste võiduajamise eel
Siena on traditsioonidest kinnipidav keskaegne linn. Seal käisime hobuste võidusõidu ehk palio eel. Päev pärast meid saabus sinna perega puhkama Tony Blair, kellele pidavat Siena väga meeldima.

Lehvikukujuline keskväljak Piazza del Campo, kuhu jooksevad kokku linna 17 contradat e piirkonda, oli palioks valmis, kohatise liivakattega. Gaia purskkaevul väljaku serval olid pühakute (vooruste) kivikujud ja tuvid neil süles – väga armas kooslus. Vesi purskkaevu jaoks jõuab veel praegugi kohale mööda 500-aastast akvedukti.

Seda väljakut on nimetatud ka Itaalia kauneimaks väljakuks. Asub ta kunagise Rooma foorumi kohal ning on suurema osa linna ajaloost olnud suur turuplats. Majade seintel oli tohutu palju nii contradade kui perekondade vappe. Kõikjal müügil linnaosade lippudega rätid. Valitses värvikirevus.

Iga aasta augustis toimuva palio võitnud linnaosa pidavat saama linnavalitsemise õiguse. Võistlusel on kõige tähtsam hobune. Meie giidide sõnul pole võistlus aus, pigem on tegemist ülekavaldamisega kuni hobuse mürgitamiseni välja.

Ratsutajad on niisiis pärit 17 contradast, hobused valitakse liisuga ja õnnistatakse contrada kirikus. Võidusõidule, mis kestab ainult 90 sekundit, eelneb mitu päeva värvikaid vaatemänge, kostüümidega rongkäike ja kihlvedusid. Linn oligi turiste täis, muidu omapärane ja ilus. Pärast paliot võivat võitjate pidutsemine ja kaotajate vastastikused süüdistused kesta nädalaid.

Siena traditsiooniks on ka tema maiustus pan forte, mis meenutab idamaiseid maiustusi nii oma rammususe kui ka liigirohkuse poolest.

Surematu leiduri kodus
Anchianos külastasime Leonardo da Vinci arvatavat kodumaja oliiviväljade vahel, seejärel käisime Vincis tema tehnikaloomingu muuseumis. Seal tundus, et ta on leiutanud kõike, mida on üldse olnud võimalik leiutada: veesuusad, tuukrimask, jalgratas, kirikukupli ehitamise vahendid, lennuaparaat, tank, oliivipress, muud kodumasinad jne. Olnud teine lapsena püsimatu ja ilmselt oli pea kõiksuguseid mõtteid täis. Kujutlust, et Leonardo on kunagi Vinci tänavatel käinud, ei tekkinud. Pigem võib kujutleda, kuidas andunud fännid tema jooniste põhjal on ehitanud makette ja mudeleid, kusjuures Leonardo oli vasakukäeline ja tema märkmeid tuleb lugeda peegelkirjas, mudelid on aga ehitatud teistpidi, nagu paremakäeliste jaoks.

Franciscuse ja Chiara radadel
Assisis San Francesco basiilika alumise kiriku krüptis tunglesid Püha Franciscuse haua juures palverändurid, kelle hulgas oli silmatorkavalt palju munki ja nunni. Ka ülemine kirik oli rahvarohke. Pidevalt palus sugereeriv hääl vaikust: “Silenzio… zzzz…” Ülemises kirikus on Giotto (arvatavasti, kuigi autorlus on vaidlusi tekitanud) freskod 13. sajandist. Kirikuaias olid väljas tänapäeva kunstnike tööd teemal, millisena nemad näevad Püha Franciscust, frantsiskaanide ordu asutajat. Seegi oli väga meeleolukas.
Käisime ka klarisside (Vaeste Klaarade) kirikus. Püha Chiara oli Franciscuse sõbratar, klarisside ordu asutaja. Selle kiriku sees on väike vana San Francesco palvela, milles kaunis “Maarja kuulutuse” fresko. Üks noortegrupp laulis palvelas Maarjale tänulaulu, mis kõlas hästi.

Bussisõidu ajal näitasid giidid südamlikku filmi “Il fratello Sole e la sorella Luna” (vend Päike ja õde Kuu), mis käsitleb Püha Franciscuse elu. Bussist kostus hääli, et Franciscus oli pigem hull kui pühak, giid Mare vastas selle peale: “Aga ajalukku läks ta pühakuna.”

it3Rikaste maailmas
Cinque Terre on turistide jaoks suures osas veel avastamata. Meie sõitsime kõigepealt rongiga Riomaggioresse, sealt läksime  Manarolasse umbes 15 minutit jala mööda mere kohal mäeveerul kulgevat Armastuse teed. Imeilusad vaated, avaruse tunne. Edasi sõitsime taas rongiga kuni Santa Margherita Ligure linnani, kust väljuvad laevad Portofinosse – “vaprate ja ilusate” eksklusiivsesse suvituskohta, kuhu igaüks ligi ei pääse, kui ta just luksusjahi omanik pole.

Portofino on koht, kus kõik kõiki uurivad, et äkki on tegemist mõne staariga. Meile jalutas vastu korvpallikuulsus Ervin `Magic` Johnson (järgmisel päeval selgus, et tal oli just 45. sünnipäev.)

Hinnad on Portofinos kallid, siiski otsustasime tänavakohvikus kohvi juua. Naaberlauas juhtus meie reisikaaslastega viperus, seal taheti kelnerile öelda, et soovitakse arve tasuda, ja joonistati käega õhus ring üle kõige, mis laual. Paraku sai kelner sellest žestist aru, et sama ring uuesti ehk tellimust korratakse. Ta tõi lauale uued õlled ja kohvid ning maksta tuli juba kaks korda rohkem.

Väikesed avastused
Luccas käisime väiksema seltskonnaga 1667. a ehitatud Villa Pfanneris, mille juurde kuulub Toscana meeldivaim korrapärane aed. See on kaunistatud antiiksete jumalate ja aastaaegade kujudega. Villa kunagine omanik Pietro Pfanner on olnud arst ja õlletehase arendaja, samuti Lucca linnapea. Tal on olnud sidemeid Põhjamaadega ja kuna ta kuulus mustpeade hulka, võib ta olla käinud ka Tallinnas mustpeade juures. Igatahes võib seda järeldada luksusvillas välja pandud käsikirjadest ja dokumentidest.

San Gimignanot kutsutakse tornide linnaks nagu Tallinnagi. Torne on siin 13 ja need, samuti kogu keskaegne tänavavõrk on säilinud peamiselt seetõttu, et linnal on olnud uusehitusteks läbi aegade vähe raha. Vaesus on väljanägemisele kasuks tulnud.

Suure kiriku esisel väljakul on suviti vabaõhuetendused. Meie sealoleku päeval ootas linn “Rigolettot”.  Silma hakkas ka kaunite keraamikakaupluste ja kunstiateljeede rohkus. Ühes suures galeriis oli veel hilisõhtul avatud  huvitav rahvusvaheline nüüdiskunsti näitus.

Firenzes sattusime Medicite majja “salajaste tubade” näitusele. Tegemist oli ruumidega, kuhu pääseb ainult pärast provintsivalitsuse (Provincia) tööpäeva lõppu. Turistid seal eriti sageli ei käi. Avastasime majast Miga kabeli: väga ilusate seinamaalidega hubase mõtlusruumi, siis teisal Filippo Lippi madonnamaali ja “nelja aastaaja saali” suurte firenze vaipadega, mis on tehtud samuti Lippi kavandite põhjal – selles ülipidulikus saalis peab Provincia oma istungeid. Veel saime näha ilusat peeglisaali, kus kõikvõimalikke ingleid on üpris omapärasel kombel maalitud otse peegliklaasidele.

Igast Itaalia linnast võib leida midagi just endale põnevat. Ja seda nii klassikalistel reisidel kui ka mööda vähemkäidavaid paiku rännates.

Reisikaaslase fotod, ajakirjas ilmunud.

Advertisements

Written by Lin

24/08/2009 kell 19:40

%d bloggers like this: